Trippi alustasime Kärknast, minnes sealt rongiga Aegviitu. Rongisõidu ajal ei maganud meist keegi ning kõik olid üpris erksad. Mina, Kristi, Debora ja Piia istusime kõrvuti. Meie kõrvalpingis istusid kaks naljakat meest. Üks mees kitarriga jälgis mind ja Kristit päris tihti ja kui tema poole vaatasime, oli tema pilk juba meile suunatud, mis ajas naerma. See mees ise ka muigas seal vahel. Naljakas. Natukeseks oli rahu ja siis järsku Debora hakkas lihtsalt väga kõvasti üle rongi naerma, see tuli nagu eikuskilt ja muidugi ajas ta meid ka naerma ning lõpuks naersid kõik ja päris piinlik oli. Õpetajad istusid ka veel taga.
Jõudsime siis lõpuks poole 9 ajal õhtul Aegviitu, laadisime oma varustuse laibakale ehk autobussile ning varusime vett ja asusime teele. Algul need paar tunnikest polnud viga kõndida, mõnus oli, aga see õudus, mis meid veel ees ootas..jube. Vahepeal tekkis meil neli erinevat gruppi: Steven üksi; Angelika ja Kristi ning neli sprodipoissi; ülejäänud 10ndike grupp ning õpetajad. Oli juba hämar ja kell oli ka palju ja me muudkui kõndisime ja kõndisime..ja siis me kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja lõppu nagu ei olnudki näha. Korra jäime poistest maha, aga kohe jooksime neile järgi ka ja leidsime nad üles. Oli pime, lõppu polnud näha, me olime väga-väga väsinud ja siis saime teate, et Steven on kohal ja meie oleme üldse valel teel. Jah, me olime eksinud. Kõik need kilomeetrid, mis me mõttetult maha kõndisime, tuli nüüd uuesti ots ringi pöörata ja tagasi kõmpima hakata. Õh, me ei suutnud seda uskuda, aga noh pidime tagasi kõndima. Millalgi lõpuks saime suure grupiga kokku ja matkasime edasi. Õpetaja saatis oma mehe rattaga meid otsima. Enne kui ta meid leidis, oli ta ka mitukümmend kilomeetrit maha sõitnud. Saime kõik kokku ja olime lõpuks õigel teel. Läks aega, aga lõpuks jõudsime 1 ajal kohtumispaika ja see oli selline kergendus.
Jõudsime kohale ja siis öeldi, et laagriplatsini, kus ööbime, on veel viis kilomeetrit täisvarustuses kõndida. Mõned olid nagu et ah jääme siia, et hommikul läheme, aga ei, õnneks hakkasimegi kohe likuma ja kui olime juba tükk aega kõndinud, nägime valgust, see oli nagu paradiis. Kell oli 2 öösel ja me olime jõudnud laagripaika, surmväsinult, jalad villis, selg küürus, aga siiski elavate nimekirjas veel. Me olime maha kõndinud tervelt 34 km. Istusime veidi lõkke ääres, siis panime telgid püsti ja läksime magama. Huvitav, magama jäime alles poole 4 ajal, kuna naeru jätkus hommikuni. Ei tea, kust me selle energia võtsime.
Ärkasime 9 ajal. Päike äratas meid. Tõusime ja läksime sööma. Tegime võikusid ja kohvi. Kui söödud ja pestud sai, siis nautisime lihtsalt olemist ja puhkasime. Peale lõunat asusime uuesti teele, toimus pisike matk rabasse, mis oli kõigest 10 km kokku. Vähe, võrreldes esimese päevaga. Kõndisime päris kõrgel, ilusaid vaateid sai nautida, väga-väga ilus maastik. Muide teel rabasse kohtasime nastikut, sisalikku ja vaskussi. Eesti hiidämblikku nägime Kristiga laagriplatsi juures hiljem. Jõudsime siis kõrgesse vaatetorni, sealt avanes tõeliselt ilus vaade rabale, kuhu me minemas olime. Ronisime alla ja varsti nägime laudteed, mis juhatas meid rabasse. Kõndisime mööda seda laudteed, ahhetasime ja ohhetasime sellest ilust, mida meil võimalik näha oli. Kõik oli nii ilus, eriti see värvide mäng..lihtsalt super. Ja need saarestikud ja lombikesed, mis olid üksteisele lähedal, see oli väga ilus. Silm puhkas kohe. Rabast korjasime Sookaile ka kaasa, see taim pidi mõjuma inimesele veidi nagu narkootikum, kui seda nuusutada. Meie igatahes nuusutasime ja naersime.
Jõudsime rabast tagasi ja puhkasime veidi. Käisime ujumas ka Kristiga. Seal me seda hiidämblikku nägimegi, õudne. Ja meil Kristiga on ju arahnofoobia. Olgu, see selleks. Õhtul grillisime kõik koos ja Mikk tegi seal oma telesaateid - naerda sai. Väga mõnus istumine oli ja sealt ei puudunud ka videopäevik, millega tegeles Eva. Õhtu oli tore.
Varsti oli juba hilja ning meie kamp otsustas telki ära tuttu minna. Natuke aega saime rahulikult olla ja silma looja lasta, kuni ärkasime mingite häälte peale üles. Keegi kõndis ümber meie telgi. Kristi hüppas mulle selga nagu segane, kartis täiega. Me siis Deboraga üritasime rahu säilitada ja veits naljakas oli. Nii kui mõni liigutus käis, Kristi kiljatas. Siis vahepeal jõudsid Kristi ja Piia korra tülli minna. Hommikul saime teada, et Steven luusis telgi juures ja otsis magamiskohta õues. Aga see polnud veel kõik. Tundsin suus midagi karvast, mõtlesin, et äkki juuksekarv või midagi, aga ei, mis see oli? See oli ämblik. Vastik. Jube. Ja see kisa, mis peale seda tuli. Miks alati mina?
Hommikul ärkasime jällegi 9 ajal, jube palav oli. Mul tekkis mõte minna ujuma, arutlesin teistega ka, Debi tahtis tulla, Piia ja Kristi ei viitsinud. Läksime siis Debiga ujuma ja hommiku kohta oli vesi üpris soe. Vesi äratas üles küll. Hiljem läksime sööma, pannkooke jagati , putru ja võikusid sai ning kohvi või teed. Sõime, pesime hambad ja hakkasime pakkima. Kell 11 tegime minekut. Kõndsime Aegviitu välja. See läks alles kiiresti. Mina ja Kristi jõudsime esimestena Aegviidu poe juurde ja viskasime siis kohe murule pikali. Nii hea, et lõpuks kõik oli. Poole tunni pärast saabusid ka järgmised. Peale paari minutit kadusid poest vesi ja jäätised. Edasi kõndisime rongijaama, varsti tuli rong ja alustasime sõitu tagasi Kärknasse. Rongis enamus magas ja mõned otsustasid seda ära kasutada ning Ivarit ja Joeli pasteeriti. Üks armas pisike tõmmu tüdruk kogus rongis reisijate tähelepanu. Käis ja küsis kõigilt pudeleid ja ladus neid Mihklile sülle. Päris naljakas oli. Aga lõpuks jõudsime Kärknasse ja see tripp oligi läbi.
Väga mõnus tripp oli, reaalselt, kui võimalus siis aga minge. Väga igatsen sinna tagasi. Jägmine aasta uued kohad, uued rajad. Jään ootama!
Pildid tulevad hiljem.
No comments:
Post a Comment