Gonna work my ass off - lähme maasikaid korjama!

Juuni lõpus, peale jaanipäeva läksime Debiga Jõgevale tööle maasusid korjama. Ülemuste laps on ju Mariliis, aga teda eriti kodus polnud, hiljem oli. Jõgevale jõudes võttis Mariliisi ema meid peale ja sõitsime Vaiatusse. Esimesel päeval saime pool tundi tööd ka teha, kuigi meid kutsuti lihtsalt vaatama, läksime puhaste riietega põllule, aga meid pandi tööle kohe. Esmamulje minust ja Deborast oli teistel umbes, et issand millised mimmud ja sellised bitchid ikka. Haha pärast kui juba tuttavad olime, siis rääkisime ja naersime. Esmamulje on petlik! Saime kohe sõpradeks ja saan öelda, et olime nagu üks suur pere. See tuletas laagrit meelde. Inimesed seal olid super toredad ja palju nalja sai. Tööhommik algas paremal juhul kell 7, halvemal kell 5 hommikul. Päevas tegime 8-10 h tööd. Maasikaid oli hooaja algul nii tohutult, et lihtsalt korja nii palju kui saad, nii kiiresti kui jõuad. Rahvast läks ja tuli, mõni pidas kauem vastu, mõni mitte jne. Debi oli nädala ma 2, tööl. Debi ajal tulid kaks venelast ka, meie muidugi tegime juttu, nad olid alguses nii shy'd, aga iga päevaga saime me kõik järjest lähedamaks ja kõik oli tore. Kurb hetk oli see, kui kõik teatasid, et nad hakkavad ära minema ehk siis järgmine päev nad lasid jalga. Kurb kurb kurb. Aga viimase päeva õhtul vaatasime kõik koos jalkat. Muidugi mina tubli töötaja jäin sinna alles, sest mind oli vaja, Mannu jäi ka. Aga siis hakkasime rohkem Mariliisiga väljas käima. Istusime õhtuti järve ääres rahvaga. Üks Viljo Vaiatust meenutab mulle täiega Rannust Ulu't. Nii sarnased. Siis käisime kaatriga sõitmas Peipsil ja vaatasime päikeseloojangut. Käisime nende samade tüüpidega ka ühe pool kodus, tal oli mingi oma baar või klubi moodi ehitis. Tümm põhja, tantsisime ja laulsime karaoket ja varahommikul kell 4 viis Mehis meid Mariliisi juurde ja kes pidi kell 5 põllul olema..mina. Aga kõigele jah, sest suviiii!!! Muide mul polnud ühtegi vaba päeva ja üks asi veel, et käisime Mariliisi perega Maasikafestivalil Tallinnas. Kaks päeva käis, müümise eest sai päris hea raha ka ja kokku olin seal tööl kuskil 13 päeva äkki ja teenisin päris palju, aga see kõik on juba ammu igale poole ära kulunud. Kindlasti ei unusta ma vahvaid tee- ja nussaõhtuid!! Igatsen seda rahvast, just seda meie punti nii väga!! Küllap saab varsti Jana (ühe n.ö kasvataja) pool kokku.

mõned töökaaslased siin

Positivus

Sain teada, et ma Positivusele lähen alles 1 päev enne kontserti, pool 10 õhtul. Pakkisin 10 mintaga riided kokku ja jõudsin õnneks bussile. Helina oli vastas mul, läksime tema poole olime mega exited ikka, magada ka öösel ei saanud põhimõtteliselt, sest me tegelesime kõiksugu lollustega nagu alati. Tegime lolle pilte. Väga lolle. Kuulasime naljakaid laule. Vaatasime naljakaid videoid nagu nt saturday night n i got no plans imma stay home n do the loner dance õõnts-õõnts...tõmblesime ise ka..ma ei tea kedagi nii lolli nagu mina ja helina koos kokku teeme, reaalselt, aga jah sõime sinepiga vinkusid ka nommmm. Tegelt siin suvel olin Hellu juures 5 päevakest..mida me siis tegime..duhhh..filmiõhtud, öised kiikumised, jutud pervarmõrvaritega, peod jpm. Tellisin öösel kell pool 12 pileti ära ja olingi listis. Kuradi õnnelik olin ikka.

Day 1 (18.07.13): Jõudsime häälega Iklast Salatsgrivasse. Mainin ära et meie Helluga saime pm kohe auto peale: "No problemo" ütles juht ja istusime sisse..ja milline vedamine mingi must lux auto ve, rool oli paremal ja puha. Kaks nooremat tüüpi võtsid peale. Peale selle et käis hea muss, käis see valjusti ja bassi oli tunda. Mmmmilline nauding..#Nägime ilusad välja# Jõudsime siis 13 ajal Salatsgrivasse ja siis tuli välja, et enne 17 ei lasta telklasse. Ja me passisimegi 4 h tühja, päikese käes. Lõpuks saime sisse, panime telgid püsti, vist käisime poes, sõime ja olime ns. Õhtul oli n.ö soojenduspidu siin samas telklas. Eestlased olid meie kõrval ka muidu. Õhtul läksime tantsima sinna rahvaga. 

Day 2: Palav hommik; Unistused pesemisest; Festival; Muusika; Edasi-tagasi käimine; Huvitavad inimesed; Uued artistid; meri; sõbrad; imeline tunne; võrkkiiged; õhtul helendavad lambakesed; põlevad tulukesed; erinevad lavad ja artistid; dj-d; partyyy;

Day 3: kõik sama, aind et pesemishimu suurenes, ei raatsind maksta 3e latti, et saaks pessu minna; 150m pesemisjärjekorrad; vetsujärjekorrad; purjus-sõbralikud-vinged-ilusad inimesed; tumblrppl; retroeverywhere; vintage; vürtsikas hiinakas (esimene soe toit seal-mitte odav); poeskäik, kus auto peatud ja mees karjus I love u, u are beautiful; õhtused lätitüübid: "Show me the way to your heart"; põsemusinuruja; esinejaaaaad- see päev oli IMAGINE DRAGONS..nutt, naer, nauding, sajaga, ülim, parim, pls tulge tagasi; lounge'id jpm;

Day 4: Tere hommikust Mari ja Kristen; tahaks pessssuu..; #nägime koledad välja# ;rõve oli olla; hambaid sai pesta(kogu aeg) wuhuu; hommikusöök; ärkasime pool 11; Magnum; hõimutantsud; käisime tangot tantsimas/õppimas; esinejad; ülikhuuul; õhtul mõned bändid; hüvasti Positivus; 1Wrap - parim, mida saand; häälega Pärnu; Pärnus sai PESSU; must vesi; üdini puhas; Aitäh!

Festival oli lihtsalt üdini POSITIIVNE, vahva, tore, täis rõõmu ja unustamatuid hetki!! Seal käimine oli justkui midagi võrratut, kõik see olek, need inimesed, bändid, kõik need esinejad ja see ilus koht ja korraldus ja kõik oli lihtalt super! Avastasin enda jaoks nii palju uut muusikat. Näiteks nagu Twenty One Pilots, Noah and the Whale, Elephants from Neptune; Tom Odell. Kus te olete varem olnud?! Lahedad olid veel Charli XCX ja Crystal Castles. Tunne oli nagu paradiisis oleks, aga just nii see tegelikult oligi! Rahul. Aitäh!

mõnus lõuna värskes õhus

helendavad lambakesed

söök nii võrratu

hommikul hullemad pilud

Indiaaniprintsess

fancyass krissu

öömelu

sõbraad

õppisime tangot vist?

lebos

feelin' good

hea seltskond pluss toit võrdub veel parem tunne

mustad papud

tee paradiisi

positiivsed

pardimusi

Rõõmu täis päevake

Piia elab veel. Eile saime Tartus Piiaga kokku. Vahepeal oli ta lausa kadunud, ei vastanud telefonile, kuu aega polnud internetis ka ja mõtlesime, kas elab veel, aga näe, elab. Käisime siis kinos Grown ups 2 vaatamas. Mõtlesime, et oleme kavalad ja säästame, kui ostame Rimist pähkleid ja vett, et saaks kino ajal näksida, aga ei, pidime tühjade kätega minema. Meie asjad võeti hoiule, aga pärast saime tagasi. Film oli tore, väga palju naerumomente. Peale kino mõtlesime kaua kaua, kuhu restorani minna. Lõpuks otsustasime Ruuni kasuks, sest seal oli viimati hea pasta, ja seda me tellisimegi. Piia võttis veel latte ja ma proovisin Mokaccinot. Minu jaoks liiga magus. Peale Ruunis käiku jalutasime Tartu peal ringi, rääkisime, muljetasime ja mõtlesime plaane. Paari tunni pärast avastasime end Taskus ning kui juba seal olime tahtsime palju asju ära proovida nagu näiteks Boost või tassikoogid. Troopika jääjook meeldis mulle rohkem, aga ega Mini-me mangol ka viga polnud, aga mustika ja valge šokolaadi tassikad olid väga maitsvad!

Nautige suve,
kalli-pai

Lähte kümnendikud käisid Põhja-Kõrvemaal matkamas

          31. mail tomius meil 3-päevane matk Põhja-Kõrvemaal koos 10ndikega. Matk kestis kokku kolm päeva, kaks ööd veetsime kohapeal, telgis. Algul muidugi räägiti, et kogu selle matka jooksul kõnnime kokku 20 km, kuigi juba esimesel päeval kõndisime umbes 34 km. Teisel päeval kõndisime 10 km ning viimasel päeval 20 km. 

          Trippi alustasime Kärknast, minnes sealt rongiga Aegviitu. Rongisõidu ajal ei maganud meist keegi ning kõik olid üpris erksad. Mina, Kristi, Debora ja Piia istusime kõrvuti. Meie kõrvalpingis istusid kaks naljakat meest. Üks mees kitarriga jälgis mind ja Kristit päris tihti ja kui tema poole vaatasime, oli tema pilk juba meile suunatud, mis ajas naerma. See mees ise ka muigas seal vahel. Naljakas. Natukeseks oli rahu ja siis järsku Debora hakkas lihtsalt väga kõvasti üle rongi naerma, see tuli nagu eikuskilt ja muidugi ajas ta meid ka naerma ning lõpuks naersid kõik ja päris piinlik oli. Õpetajad istusid ka veel taga.

          Jõudsime siis lõpuks poole 9 ajal õhtul Aegviitu, laadisime oma varustuse laibakale ehk autobussile ning varusime vett ja asusime teele. Algul need paar tunnikest polnud viga kõndida, mõnus oli, aga see õudus, mis meid veel ees ootas..jube. Vahepeal tekkis meil neli erinevat gruppi: Steven üksi; Angelika ja Kristi ning neli sprodipoissi; ülejäänud 10ndike grupp ning õpetajad. Oli juba hämar ja kell oli ka palju ja me muudkui kõndisime ja kõndisime..ja siis me kõndisime ja kõndisime ja kõndisime ja lõppu nagu ei olnudki näha. Korra jäime poistest maha, aga kohe jooksime neile järgi ka ja leidsime nad üles. Oli pime, lõppu polnud näha, me olime väga-väga väsinud ja siis saime teate, et Steven on kohal ja meie oleme üldse valel teel. Jah, me olime eksinud. Kõik need kilomeetrid, mis me mõttetult maha kõndisime, tuli nüüd uuesti ots ringi pöörata ja tagasi kõmpima hakata. Õh, me ei suutnud seda uskuda, aga noh pidime tagasi kõndima. Millalgi lõpuks saime suure grupiga kokku ja matkasime edasi. Õpetaja saatis oma mehe rattaga meid otsima. Enne kui ta meid leidis, oli ta ka mitukümmend kilomeetrit maha sõitnud. Saime kõik kokku ja olime lõpuks õigel teel. Läks aega, aga lõpuks jõudsime 1 ajal kohtumispaika ja see oli selline kergendus. 

          Jõudsime kohale ja siis öeldi, et laagriplatsini, kus ööbime, on veel viis kilomeetrit täisvarustuses kõndida. Mõned olid nagu et ah jääme siia, et hommikul läheme, aga ei, õnneks hakkasimegi kohe likuma ja kui olime juba tükk aega kõndinud, nägime valgust, see oli nagu paradiis. Kell oli 2 öösel ja me olime jõudnud laagripaika, surmväsinult, jalad villis, selg küürus, aga siiski elavate nimekirjas veel. Me olime maha kõndinud tervelt 34 km. Istusime veidi lõkke ääres, siis panime telgid püsti ja läksime magama. Huvitav, magama jäime alles poole 4 ajal, kuna naeru jätkus hommikuni. Ei tea, kust me selle energia võtsime.

          Ärkasime 9 ajal. Päike äratas meid. Tõusime ja läksime sööma. Tegime võikusid ja kohvi. Kui söödud ja pestud sai, siis nautisime lihtsalt olemist ja puhkasime. Peale lõunat asusime uuesti teele, toimus pisike matk rabasse, mis oli kõigest 10 km kokku. Vähe, võrreldes esimese päevaga. Kõndisime päris kõrgel, ilusaid vaateid sai nautida, väga-väga ilus maastik. Muide teel rabasse kohtasime nastikut, sisalikku ja vaskussi. Eesti hiidämblikku nägime Kristiga laagriplatsi juures hiljem. Jõudsime siis kõrgesse vaatetorni, sealt avanes tõeliselt ilus vaade rabale, kuhu me minemas olime. Ronisime alla ja varsti nägime laudteed, mis juhatas meid rabasse. Kõndisime mööda seda laudteed, ahhetasime ja ohhetasime sellest ilust, mida meil võimalik näha oli. Kõik oli nii ilus, eriti see värvide mäng..lihtsalt super. Ja need saarestikud ja lombikesed, mis olid üksteisele lähedal, see oli väga ilus. Silm puhkas kohe. Rabast korjasime Sookaile ka kaasa, see taim pidi mõjuma inimesele veidi nagu narkootikum, kui seda nuusutada. Meie igatahes nuusutasime ja naersime.

          Jõudsime rabast tagasi ja puhkasime veidi. Käisime ujumas ka Kristiga. Seal me seda hiidämblikku nägimegi, õudne. Ja meil Kristiga on ju arahnofoobia. Olgu, see selleks. Õhtul grillisime kõik koos ja Mikk tegi seal oma telesaateid - naerda sai. Väga mõnus istumine oli ja sealt ei puudunud ka videopäevik, millega tegeles Eva. Õhtu oli tore. 

          Varsti oli juba hilja ning meie kamp otsustas telki ära tuttu minna. Natuke aega saime rahulikult olla ja silma looja lasta, kuni ärkasime mingite häälte peale üles. Keegi kõndis ümber meie telgi. Kristi hüppas mulle selga nagu segane, kartis täiega. Me siis Deboraga üritasime rahu säilitada ja veits naljakas oli. Nii kui mõni liigutus käis, Kristi kiljatas. Siis vahepeal jõudsid Kristi ja Piia korra tülli minna. Hommikul saime teada, et Steven luusis telgi juures ja otsis magamiskohta õues. Aga see polnud veel kõik. Tundsin suus midagi karvast, mõtlesin, et äkki juuksekarv või midagi, aga ei, mis see oli? See oli ämblik. Vastik. Jube. Ja see kisa, mis peale seda tuli. Miks alati mina? 

          Hommikul ärkasime jällegi 9 ajal, jube palav oli. Mul tekkis mõte minna ujuma, arutlesin teistega ka,  Debi tahtis tulla, Piia ja Kristi ei viitsinud. Läksime siis Debiga ujuma ja hommiku kohta oli vesi üpris soe. Vesi äratas üles küll. Hiljem läksime sööma, pannkooke jagati , putru ja võikusid sai ning kohvi või teed. Sõime, pesime hambad ja hakkasime pakkima. Kell 11 tegime minekut. Kõndsime Aegviitu välja. See läks alles kiiresti. Mina ja Kristi jõudsime esimestena Aegviidu poe juurde ja viskasime siis kohe murule pikali. Nii hea, et lõpuks kõik oli. Poole tunni pärast saabusid ka järgmised. Peale paari minutit kadusid poest vesi ja jäätised. Edasi kõndisime rongijaama, varsti tuli rong ja alustasime sõitu tagasi Kärknasse. Rongis enamus magas ja mõned otsustasid seda ära kasutada ning Ivarit ja Joeli pasteeriti. Üks armas pisike tõmmu tüdruk kogus rongis reisijate tähelepanu. Käis ja küsis kõigilt pudeleid ja ladus neid Mihklile sülle. Päris naljakas oli. Aga lõpuks jõudsime Kärknasse ja see tripp oligi läbi.

Väga mõnus tripp oli, reaalselt, kui võimalus siis aga minge. Väga igatsen sinna tagasi. Jägmine aasta uued kohad, uued rajad. Jään ootama!

Pildid tulevad hiljem.

          

Maikuu märkimisväärsed sündmused

Tervitused üle pika aja!

Kuna on olnud väga kiired ajad, pole ma jõudnud ammu blogida, aga asun kohe oma viga parandama.

Kindlasti tahate teada, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas mul läinud on ja kõike veel. Tegelikult on vahepeal nii palju juhtunud, et ilmselt pooled asjad ei tule meeldegi. Igatahes kaks viimast nädalad koolis olid lebod, seega sai palju koos oldud sõpradega! 

Näiteks käisime Debiga Tartus kaltsukatiirul. Käisime läbi päris paljud kaltsukad. Nii palju vingeid asju leidus ikka. Saime mõned ostudki kirja ka. Jalutasime erinevaid tänavaid pidi ja avastasime Tartut. Tartus leidub ikka mega palju ilusaid ja huvitavaid maju. Meil oli nagu vaata, nii ilus ikka, tahaks seal elada ja nii kogu aeg.  Nautisime ja imetlesime kogu aeg lihtsalt aaahhh kui ilus jne..need oleme ju meie. 

Meil toimus ka väike talgupäev Lähtel. Nimelt käisime Debi emal aias abis. Põletasime oksi ja aitasime muude töödega. Hommikust saati olime aias ja ma mäletan too päev oli esimene soojem päev, sai kohe veidi õhemalt riide panna ja päike ka paistis. Õhtupoole tekkis meil idee grillida. Nii me tegimegi. Läksime poodi, ostsime jäätist, vahukomme, krõpsu, grillvorsti ja juua ja läksime aeda tagasi. Grillisime ja tšillisime kuni seitsmeni õhtul, hiljem läksime kossu mängima. Muide me juba päris prod kossus, kuna pea iga päev sai mängitud. Mingi aeg käisime jooksmas ka, aga see jäi katki.

Minul ja Debil sai esimene ujumine kirja 23. mail. Palalinna järves on vesi ikka paras supp juba. Igapäevaselt käisime Palakas ujumas. Järves on parv ka, mille me viisime alati järve keskele ja jamasime tollega pool päeva ning võtsime seal päikest. Iga päev veetsime seal mitmeid tunde. Nalja sai ikka tohutult, mõnikord ei jõudnud ujudagi, ainult naersime ja naersime. Nii tore oli ikka! Varsti jälle!

Hiljuti käisime Debi ja Assuga Saadjärve ääres ühel mõnusal istumisel. See kutse tuli ootamatult ja nii käigu pealt otsustasime me minna ka. Velodega läksime sinna ja nii ka tagasi. Algul läksime sinna, võõrad näod vaatasid vastu, oli ka paar tuttavat nägu, aga siiski hiljem sulandusime sisse ja kõik sujus hästi. Istusime suure seltskonnaga lõkke ääres, kes laulis, kes mängis kitarri jne. Üli mõnus oli ikka lõkke ääres istuda ja kuulata, kuidas keegi kitarri mängib, kuld. Grillisime ka veidi ja nautisime päikeseloojangut. Mõni mees kustus seal vahepeal ära, siis tulid mingid juhutüübid sinna lällama ja kuna oli juba hilja ja läks igavaks, mõtlesime edasi Sandri poole minna. Selle minekuga läks ikka väga kaua aega. See venis ja venis nagu kumm, sest üks tüüp kadus vahepeal ära, aga lõpuks leidsime ta põõsast ülesse õnneks. Sandri poole kõndides räägiti erinevaid jutte vaimudest ja kohtadest, kus kummitab. Hilisööl jõudisme Sandri poole ka ja seal istusime ja rääkisime ns. Lõpuks läks seal ka igavaks ja hommikul poole 4 ajal pedaalisime Lähte poole tagasi. Oi, kui väsinud me lõpuks olime! See õhtu oli lihtsalt nii-nii hea! 

Ma ei saa aru, see aasta on haigelt kiiresti läinud, ei ütleks, et just lõpetasin 10. klassi. Selle kooliaasta jooksul olen tutvunud nii paljude lahedate inimestega ja oleme päris palju asju koos teind. Juba olen nendega nii lähedaseks saand nagu terve elu juba tunneks üksteist. Ühikaelu mulle ka täitsa meeldib. Järgmine aasta siis Kirsti ja Assuga ühte tuppa.

Ja muidugi matk, aga sellestt tuleb eraldi juttu minu järgmises postituses, kuna see tuli suht pikk ja ühte jorupidi on seda raske lugeda.

Ilusat suvevaheaega, kullad!

P.S Debora, Kristi, Assu ja Piia ma juba igatsen teid!! :((

Raido mängib kitarri

Saadjärv

Tüdrukutega

Taržan

Meie seltskond grillipeol

Vanaemaga

Loojas olen ja naudin ilmselt teed 

Need emotsioonid!